Jaan Kruusvalli haruldane minimalism lummab. Seisundidraamad – nii on tema nappe, pinevaid ja õrnu näidendeid tihti nimetatud, võrreldes neid seisundimuusikaga. See maailm on puhas kõigest kõrvalisest, keskendub vaid tähtsaimale. Kõik on väga lihtne, omane – ja nii väga puudutav. Napisõnalised inimesed ja nende ränd, poolelt sõnalt katkevad küsimused ja vastused, üksindus ja aimatav habras lähedus.

“Kustutage kuuvalgus”

Raudtee on seal üles võetud, sest koht on kõrvaline, kauge, kellelgi sinna asja pole. Vaid üks mees astub õhtul mööda teetammi. Öö on tulekul, tee pikk – ta jääb raudteevahimajja naise juurde peatuma. Kuuvalgus. Kauge rongi huik. Unetu öö. Möödalibiseva ja elatud elu varjud. Vähe küsimusi, sõnatud vastused.

“Sild”