Saueaugu teatritalus esietendub 25. augustil Margus Kasterpalu lavastus «Kustutage kuuvalgus» – teatritükk, milles on kirjanik Jaan Kruusvalli kaks lühinäidendit «Kustutage kuuvalgus» ja «Sild» ühtseks tervikuks liidetud. Mõlemas Kruusvalli loos kajastuvad samad teemad, samad probleemid, sama õhustik.
Kui me viimaks teatritalu hoovi astume, on kirjanik Jaan Kruusvall, lavastaja Margus Kasterpalu, näitlejad Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa juba platsis. Õuel tiirutab ka pruunikarva bokser.
Hommikune proov on lõppenud, jätkatakse kell pool neli. Kuskilt ilmuvad välja ka veel Toomas Lunge, lavastuse muusikaline kujundaja ja Jaan Sööt. Samal õhtul oli tulemas Lindpriide kontsert Haapsalus.
Muretus ja murelid
Õhkkond on kohe alguses kuidagi väga rahulik, kulgev ja meeldiv. Süüakse mureleid ja tehakse juttu Kruusvalli mõlemast näidendist, et siis hiljem mängupaika minna ja seal kõik ühiselt veel kord läbi mõelda.
Kirjanik pole just väga jutukas, kuid kui kõik kaasa püüavad rääkida ja arutada, on peagi ka tema hoopis avatum. Tekkis tunne, nagu kogu Saueaugul toimuv kulgeb samas tempos kui näidendites.
Kummastav ja lummav. Ilus ja hirmutav samaaegselt. Või kiirgas see lavastusega seotud inimestest, kes teemasse ja atmosfääri nii sisse olid läinud ning sellesse sulandunud.
Beckettlik absurd
Mõlemas tekstis on tegelasteks mees ja naine. Kohtumine toimub õhtuhämaruses. Pimedusel, ööl ja kuuvalgusel on oluline roll. Siis on kõik vaikne, on vaid need kaks inimest, nende mälestused, aimatavad elulood, poolelt sõnalt katkevad küsimused-vastused. Räägitakse olnust, minevikust, ollakse lähedased ja samas nii kauged.
Kruusvalli nende kahe näidendi puhul ei ole tähtis see, mis ajal tegevus toimub, ei ole oluline, et oli Nõukogude aeg, vaid põhiline on kahe inimese vaheline suhtlus, pinge, mis tekib. Osavalt on põimitud beckettlik absurd ja psühholoogilisus. Mängud nende piiril.
Näidend «Kustutage kuuvalgus» algab sellega, et mees tuleb mööda ülesvõetud raudteed ja peatub raudteevahimaja juures. Lavastaja Kasterpalu tõmbab kohe paralleeli, et talu lähedal on samuti vana Palivere raudtee, mida minnakse üheskoos millalgi vaatama, et veel rohkem õiget tunnet saada.
Lavastaja räägib, millised on tema lahendused ja lavastusvõtted, kirjanik on päri. Ühele asjale küsib siiski kinnitust, et kas ikka etenduse lõpus kostab kuskilt kaugelt mootorratta närvilist signaali piip-piip-piip, nagu see tal tekstis kirjas on? Lavastaja noogutab. Need näidendid on eelkõige sellest, et ühtegi elu pole võimalik elada patuta, ütleb kirjanik lühidalt.
Minnakse teatrisaali: tegu on väikse ja hubase hoonega. Kujundus on minimalistlik – kaks voodit, mõned riiulid ja ahi, kuhu tehakse etenduse käigus päris tuli. Lava tagaseinas on suur uks, mille kaudu tullakse ja minnakse.
Muusikalise põhimotiivina kasutatakse Tõnis Mägi laulu «Vikerkaar». Kuulame seda lugu ja kujutlus hakkab jälle tööle. Lavaruum, näitlejad, kujundus, keskkond... ent ette siiski midagi veel ei mängita.
Kohtumise lõpus pakutakse head koduseljankat ja kooki. Pilved liiguvad pea kohal.
Lavastus «Kustutage kuvalgus»
Lavastus: Margus Kasterpalu
Ruum: Aime Unt
Helid: Toomas Lunge
Valgus: Karel Kansvein
Osades: Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa (külalistena Eesti Draamateatrist)
25.–31. augustini algusega kell 20.00 Saueaugu Teatritalus.