Lavastuses «Kustutage kuuvalgus» on ühendatud kaks Kruusvalli näidendit: kogutervikule nime andnu ning «Sild». See põiming lisab autori niigi õhulisele tekstile veelgi hingamisruumi.
«Kuuvalguse»-lugu kujutab ühe keskealise paari kohtumist: hämara minevikuga Mees (Aleksander Eelmaa) eksib teelt ja satub Naise (Kaie Mihkelson) maakoju, jäädes hommikut ootama, «Silla»-loos näeme aga vanapaari teostamas surma-eelset eluülevaatust.
Lühinäidendite liitmine ei taotle aga mitte olustikulist sidusust, vaid lugude omavahelist dialoogi, mille abil liigne olustikulisus taandada.
Mainstreamist erinev
Saueaugu teatritalu on selletagi paslik seostada keskkonnateatri mõistega, kuid too tekstitandem muutis ka Mehe ja Naise verbaalse suhtluse eeskätt keskkonnaks, millesse mahub küll rohkesti assotsiatsioone, kuid mis töötab vastu enda ühesele tõmbamisele mis tahes liistudele.
See keskkond kujundab kahe inimese suhtest ühtaegu n-ö üldinimliku kommunikatsioonimudeli ja samal ajal vabastab selle märksõna tema õõnsusest, rõhutades lavastuse aeg-ruumi mitte mõne metafoorse eksisteerima-heidetuse võrdpildina, vaid võrdse kaaluga olevikuhetki üksteise kõrvale lükkides.
See väärib rõhutamist, sest Kruusvall on dramaturgina lausa väljapeetult «väheatraktiivne», lausa rõhutatult mainstreamist erinev. Kuid isegi sellised omadused ei ole tänases dramaturgiapildis siiruse garantiiks.
Me teame, et enamasti nõuab iga mõttesuund advokaati ja sageli ei saa me panustada sellele, et sihtgrupina silmas peetu leiaks selle siiruse üles kuidagi «iseenesest». Sellega oleme juba harjunud, et paljud nähtustest, mis reklaamivad end mis tahes alustalade kõigutajatena, täidavad laiemas sotsiaalses osajaotuses lihtsalt kõigutaja rolli, seega mainstreami positsioone just nimelt kindlustades.
Kuid püüd olla selle suhtes immuunne ja esineda mingi ideoloogiliselt introvertse laulikuna (relvastamata end seejuures introverdi turuväärtusliku maskiga) on samuti riskantne.
Sel juhul haaratakse sind nii või teisiti interpretatsioonidesse, millel ei tarvitse algse, passiivse sõnumiga mingit pistmist olla.
Või mis veel hullem: sa avastadki end samast reast nendega, kes on selle hoiaku juba patenteerinud.
Mälestasime esietenduse päeval Mati Unti, kes juba kaks aastakümmet tagasi kirjeldas taunivalt teatrisuunda, kus «midagi pole näha, midagi pole kuulda, must kast ei anna midagi välja, järelikult toimub kõik «sees», «sügaval»» (Ad astra, 1984).
Sageli näib ka praeguses teatripildis olevat üks lihtsamaid teid vastandada kapitalistlikele turureeglitele mingi «kasinuse» ja «nappuse» abil loodud võltssügavuse illusioon, mis justkui ei allukski enam analüüsile, kas tegu on oaasi või miraažiga.
Kruusvall allub ja läbib selle väärikalt. Ja eeskätt just keskkonna loomisel on lavastaja Margus Kasterpalu ning kunstnik Aime Unt suutnud Kruusvallile advokaatideks olla.
Olevikku püüdes
Mees ja Naine püüavad üksteise järel olevikuhetki, mitte ei teosta globaal-kujundlikkust, ega otsi mingeid kaotatud sügavusi. Just see (saatusearmastus) muudabki need elud nende teises vaatuses silme eest läbilaskmise hetkeks suurteks.
Esimese vaatuse sündmused hargnevad ühe nüüdseks mahajäetud asunduse äärealal, Naisel pool aastat palkki saamata, kuid ometi maalib see sotsiaalne taust vaid keskkonna Mehe ja Naise väikestele narratiividele.
Teine vaatus tõi absurdiklassikast meelde nii «Godot’d oodates» kui ka «Õnnelikud päevad», kuid taas mitte millestki ilmaolekut rõhutavana, vaid märkamaks neid hapraid niidikesi, millest loo tegelased oma patused elud on kokku põiminud.
Just selle väline absurdi-ilmelisus ja kahe vanuri liikumisvõimetusest tulenevad karikatuursed tegevused (nt nööri abil üle toa viinapudeli ulatamine) aitasidki mõjuvamalt välja joonistada Kruusvalli introvertsuses varjuvat sisemist intensiivsust.
Vähemalt esietendusel jäädi aga esimeses vaatuses veel pisut suletuks. Oma olevikutõdedes kahtlevaiks.
Uuslavastus
Jaan Kruusvall «Kustutage kuuvalgus»
Lavastaja: Margus Kasterpalu
Kunstnik: Aime Unt
Osades: Kaie Mihkelson, Aleksander Eelmaa
Esietendus 25. augustil Saueaugu teatritalus