100 aastat kutselist teatrit Eestis on ühelt poolt muljetavaldav arv, kuid teisalt näitab seda, kui nooruke on meie professionaalne teater. Ometi panid sada aastat tagasi peaaegu ühel ajal oma trupid kokku nii Estonia kui ka Vanemuine, mis pani aluse ka tulevaste põlvede püüdlustele teatri vallas.
Järgmise aasta juubeli tähistamist nimetatakse juba ette suurprojektiks. Kaasatud on Eesti Televisioon, kus valmivad dokumentaalfilmid Eesti teatritest ja näitlejatest, tehakse mängufilm ja suur näitus Rotermanni soolalaos, uuslavastustest rääkimata. Teatripäeva tähistatakse rongkäigu ja mälestustahvlite avamisega. Iga kuu keskendub ühele teatrile.
Käesolev aasta oli kunstiaasta, mis möödus kuidagi märkamatult. Ka Kumu avamine lükkus järgmisse aastasse. Oli tavaline kunstiaasta, kuigi kampaania kuulutati suurejooneliselt välja. Loodetavasti läheb teatril paremini, on ju teada, et rahvas armastab teatrit rohkem kui kunsti.
Teatriaasta programm näeb ette palju üritusi väljaspool teatrisaale. Teatrid ei saa viimastel aastatel kurta publikunappuse üle, kuid väljas märkab teatrit ka see inimene, kes ostab teatripileteid haruharva. Eesti teatriaastat saadavad kõigile nähtavad logod, reklaamid ja trükised, kaasa lööb virtuaalne meedia. Nii et vaevalt see kõik märkamatuks jääb.
Pea iga aasta on kuulutatud raamatuaastaks, kunstiaastaks, lasteaastaks vms. Pahatihti on need kippunud jääma kampaaniateks: mõnda aega on asi tähelepanu keskpunktis ja siis unustatakse. Meenutagem, et nii oli ka nõukogude ajal, mil toimusid kunstinädalad, -dekaadid ja ka -kuud. Loodame, et teatriaasta suudab jätta sügavama jälje, mida mäletatakse veel kaua. Tundub, et kõik eeldused selleks on olemas. Teatrietendus on küll ühekordne kunstiime, kuid teatriaasta programmis on palju projekte, mis talletavad selle ime nii filmidesse kui ka raamatutesse.