On teada tõde see, et tee Eestis filmi mismoodi tahad, ikka tuleb välja Eesti Film. Samamoodi, nagu igal aastal teeb ETV ajaloo halvima aastavahetusprogrammi. Sootsium vähemasti on selles veendunud. Kas ka õigustatult? Pigem mitte, ma kahtlustan.
Olgu selle aastavahetusega kuidas on, aga Eestis viimastel aastatel tehtud filmid hakkavad ikka juba päris pikkade sammudega Eesti Filmist eemalduma. Animatsioonid niikuinii, tõsielufilmid samamoodi, aga ka ETV toodetud telemängufilmid.
Film on nagu näitleja
Kummalisel kombel on Eesti Filmi kahtlasevõitu kitsukestele liistudele kõige lähemale jäänud kalleimad kinofilmid. Mine võta kinni, milles asi, ehk just hinnas – suur eelarve sööb julguse.
Just sellesama julguse, mis, ära vaadanuna «Libahundi needuse», julgen kahtlustada, meil «Rehepapis» nägemata jäi. Ja nägemata jääbki.
«Libahunt» siiski annab aimu, milline «Rehepapp» võinuks sündida. Aga see selleks.
Et alustuseks norida – ega «Libahundi needus» Eesti Filmi needusest päriselt prii olegi. Nagu ikka, on peamised küsitavused, mis vaadates tekivad, dramaturgilist laadi.
Kohati lohisev dialoog, mõned loogikavead ja liiga riparapa lõpuks kokku tõmmatud otsad, millele lisandub ka filmi viimase kolmandiku sisuline ärakukk, aga need on, tõepoolest, iluvead. Sellised, mille kallal norima saab alles siis hakata, kui film ise hea on. Aga mis see tähendab – hea?
Mulle on vahel tundunud, et film on nagu näitleja. Sarmitul inimesel pole laval kohta. Sarmitul filmil pole mingit mõtet. Film peab eelkõige olema sarmikas, mingisuguse kiiksuga, oma maailmaga, millega on üllatav-huvitav kohtuda.
Hea küll, eks iga kunstiteos peab, aga film, mulle tundub, kohe eriti. Ehk sellepärast, et film oma olemuselt on nii eraldiseisev, läbi töötatud ja lõpetatud asi. Teatritükk ei saa seda kunagi olla, igal õhtul on laval uued muutujad.
Rainer Sarneti «Libahundi needus» on vaieldamatult sarmikas film. Sarmikas just talle iseomases maailmas. Selle tõttu, et filmi on võimalik vaadata läbi erinevate prismade. 1. jaanuaril, telekast, vaadatakse seda kindlasti teistmoodi kui esilinastusel Sõpruse kinos.
Filmi tegevustik on teada – kuna tegemist on Eesti teatri aasta avapauguga, räägitakse teatri lugu. Söödavas kastmes, võiks isegi ütelda. Kriminullina.
Ja eks see saabki n-ö tavavaataja peamiseks vaatamisvõtmeks – tegevustik võib küll teatris ja teatrist olla, aga vaadatakse (ja näidatakse) ikkagi põnevat lugu.
Ning selle esimene eeldus, lõpuni välja kandev süžee, on siin täiesti olemas. Vaataja tahabki kogu aeg teada, mis järgmiseks juhtub. Ja mis peamine, saab ka teada.
Teine plaan on vaadata «Libahundi needust» kui teatri mudelit. Et mismoodi siis «tegelikult» teatrit tehakse. Ma julgen arvata, et teatrikauge, tähenduses: teatripubliku positsioonil, vaataja, kes tahab infot, selle ka saab. Film räägib, seda peaeesmärgiks võtmata, nagu öeldud, päris adekvaatselt sellest, mismoodi see elu seal kulisside taga ja vahel käib.
Jah, muidugi võib ütelda, et tegelased on kohati ehk liiga stereo- või arhetüüpsed, isegi kohati karikatuursed, aga kuidas sa teistmoodi ikka saad. Lihtsustamine on audiovisuaalses kunstis puhastamine. Sõnumi, ja loo, kättetoomine.
Prototüüpide otsinguil
Kolmas «suur plaan» filmis on puhtalt sellele väikesele kildkonnale, kes on teatriinimesed. Või lähedal seisjad. Film on inside-vihjeid täis. Nii palju, et ka seal, kus otsest vihjet pole, hakkad seda otsima.
Sestap ma arvan, et teatriinimestel on ka kõige raskem seda filmi «adekvaatselt» vaadata. Omamaailma, siin mitte filmi omamaailma, vaid teatriilma puudutus on liiga tugev. Lugu jääb nägemata, vaadatakse hetki ja nalju ja prototüüpe (vihjelisi, niipalju kui neid on või suudetakse enda jaoks välja mõelda).
Aga see pole mitte filmi nõrkus, vaid tugevus.
Teatrirahvast on tuhatkond, elanikke 1,4 miljonit, eks ole. Ja film pole 1,4 miljoni krooni eest mitte selleks tehtud, et kildkond isekeskis lustida saaks, vaid ikka selleks, et 1,4 miljonile inimesele teater lähemale tuua.
Ja sellega saab see hakkama, ma usun. Hästi tehtud Eesti film promob häid Eesti näitlejaid ja head Eesti teatrit. Ja seda, sõbrad, pole sugugi vähe.
Head teatriaastat!